Ma armastan teatrit vaadata nii päris elus kui ka laval. Armastan kiiksuga inimesi, kelle kohta öeldakse vahel vaga vesi, sügav põhi. Mulle väga meeldib vaadelda inimesi, kes suudavad hoida salapära. Siiras salapärasus pakub ootamatust ja üllatust, mis annavad teekonnale kirevust. Müsteeriumites lahenduste leidmine viib uute müsteeriumiteni. Inimene on üks huvitav tegelane.

Ma usun, et ikkagi lõpuks on võimalik irvitada kõige üle maailmas. See oleneb lihtsalt, millise nurga alt vaadata ja kuidas vaadata? Igal asjal on alati kaks poolt – on must ja on valge ning nende kahe vahele jääv ala on justkui ekslemine tühjuses ilma ruumi ja ajata. Samas võib sealt tühjusest leida palju erinevaid värve. Kas on ei või on jaa? Kas on must või on valge? Kas oled ema või oled isa? Kas oled mees või oled naine? Kas oled loom või oled lind? Kas oled lind või oled kala? Must huumor annab võimaluse elu üle naerda ka siis, kui seda justkui teha ei tohiks.

Loodus on loonud meile võrratult korrapärase ilu, mida kunstniku käega on võimalik moonutada, pannes juurde inimmõistuse tiivad. Looduses on olemas kõik meie võimalused. Loodus annab ja loodus võtab. Metsavaikus annab hingele rahu. Merekohin toob meeltesse uued tuuled. Hommikuudus sillerdaval järvel üksi olles on võimalik näha tõelist looduse ilu. Need kalade veepinnale ilmumisest tekkinud korrapärased veerõngad. Puhtalt vajadusest õhku hingata.

Vaikuse hääl südames loob võimaluse heliseda kellukesel ja anda nõu, mis tegelikult on õige ja mis olema peab. Inimesed võiksid rohkem osata leida aega selle vaikuse hääle kuulamiseks, et kõnelda kellukesega. Usun, et kelluke on üks tähtsamaid tegelasi siin!